Besedila: Metsatöll. Terast Mis Hangund Me Hinge. Veresulased.

Aikesepilvede all kouemurina taustal
kostis voimas lahinguhaal.
Maapind verest imbund juba kaugel laukal -
need me esiisad veresulased.
Nad voitlesid me maa ja kodude eest,
et saaks puhtaks vale usu hing;
nii nad laksid kuis mitu tuhat meest,
ei surma kartnud nende hundirind!

Vikatitest tehtud moogad,
veel viimsest terasest sai taotud relv.

Nende hinged polnud loodud alla andma,
reeturlikkus sai julmalt tasutud.
Nemad ka manasid tuld ja torva taevast alla,
voora usk selle korval kasutu.
Nii nad voitlesid; hambad ristis, moogad kaes,
ei langenud polvili vaenlase ees,
raiusid kuis naljas hundikari,
sest uhes hundis elab uheksa meest.

Tulnud voorad, lihtsalt et haridust meil anda,
kuid valede jumalate ees me omas veres polvili
pidime orjaiket kandma.

Ei reeda me maad, ei vanemaid,
ei polist usku, ei paganaid,
vaid hoiame iidseid hiite aegu,
ohvrikive ja kiviaedu.
Las elavad hiied, las elavad kivid,
las nad elada aikeses,
hoiame hunte, hoiame metsi -
nad osa meie veresulastest!

Tulge nuud voitlema, me vili poleb!
Moogad kaes, terasest, norgumas verest.

Terasest hinged, terasest mehed,
julgete huntide vaed.
Hinges musta ja palju tood,
rakused jalad ja rakused kaed.